Alustavale ettevõtjale

Eelmisel aastal (2017), täpsemalt siis detsembri keskpaigas, sain ma kutse rääkida alustavate ettevõtjate baaskoolituse lõpumoodulis veidi endast, oma ettevõttest ja sellest, kuidas mul alustava ettevõtjana on läinud.
Ma mõtlesin tükk aega, et mida ma peaksin rääkima. Ühest küljest tahaksin ma ju väga neid kohe-kohe ettevõtja koolituse lõpetavaid särasilmseid inimesi innustada ja häid sõnu kaasa anda, teisest küljest aga ei oska ja ei saa keegi anda sulle seda, mida tegelikult vaja oleks – õigeid vastuseid. Need tuleb leida ise, läbi töö, kogemuse ja …. vahel ka pisarate. Ja otsustasin siis, et räägin täpselt nii nagu asjad tegelikult on.

Ma ei tea, kas kedagi tegelikult huvitab, kuidas minul kui ettevõtjal on läinud need viimased aastad ja kuidas läheb minu tootel mida arendan. Neid lähemaid, keda see huvitab, neid ma tean ja ma siiralt tänan neid selle toetuse ja hoole eest. Aga, kes aega leiab ja soovib mõtteid koguda – oled täitsa õiges kohas.

Millest ma aga rääkisin alustavatele ettevõtjatele…

Algatuseks rääkisin iseendast, sellest kuidas ma olen aastatega kasvanud ja saanud selgeks, et oma tõelisi (loe: väärtuslikemaid) ideid ei saagi vist palgatöölisena ellu viia. Lihtsalt tööandjat ei huvita need geniaalsed ideed. Tal on sinult hoopis muud vaja kui oma peaga mõtlemist. Minu elu ettevõtjana sai alguses sellest, et ma ei olnud rahul raamide ja piiridega ning tahtsin ise pidevalt edasi areneda, tahtsin midagi anda teistele inimestele ja teistele ettevõtetele. Kas see just maailma muutmise soov oli… ma ei teagi. Ma rääkisin sellest, et hea ja hästi tasustatud töökoht ei tee igaühte õnnelikuks. Aga see ei ole ka midagi ebanormaalset, ma arvan. Mõneks ajaks vast teeb, aga me ajame selle õnnelikuks olemise ja tööõnne tihti segi mugavuse, rahulolu ja kindlustundega.

Rääkisin ka sellest, kuidas ja millest sai alguse minu äriidee. Kuidas ma alustasin ja kuidas oma ideed kasvatasin – lasin tal laagerduda, lasin tal tagasisidet koguda, lasin oma mõtetel tulevikuradadel ringi uidata. Kulus pea 8 kuud kuniks mu algne idee formuleerus selliseks, nagu ta täna on, ja ikka täieneb, ajakohastub. See on üliäge!

Rääkisin rahast ka. Natuke. Mulle tegelikult ei meeldi rahast väga rääkida. Aga ettvõtja peab.
Kui palju peab siis alustaval ettevõttel alg-kapitali olema, et tooted välja arendada ja hakata nende abil käivet kasvatama? Näiteks tarkvara-arenduses peab see rahakott ikka väga suur olema. Vabalt lähevad esimesed 2-3 aastat selle peale, et beta-versioon ja esimesed turu-valmis tooted käima lükata. Ja ka see ei pruugi veel olla piisav. Nende esimeste aastate jooksul peab sul olema varusid nii äraelamiseks kui ka tootearendusse panustamiseks. Seega, tasub väga läbi mõelda, kuidas alustada, keda kaasata, milliseid rahastusallikaid kaaluda jne.

EASi starditoetuse taotlemine vääriks eraldi peatükki ettevõtja raamatus. Jäin küll ilma suurest hulgast närvirakkudest ja motivatsioonist kuid õnneks õppisime mõlemad sellest protsessist (vähemalt ma loodan, et ka nimetet asutus, minu antud kriitilisest tagasisidest).

Kui nüüd tagasi vaadata ja proovida ka teatud sorti üldistusi teha, siis ma nimetaksin seda tagantjärgitarkuseks. Aga ehk on ikka kellelegi kasuks ka.

Siin siis täitsa sellise keskmise eestlase tarkuseterad kaasteelistele:

  • ideele tuleb anda aega nii arenemiseks kui laagerdumiseks -> sellest kirjutasin juba ülevalpool, juhuks kui viitsisite läbi lugeda. Kiirustada tasub siis, kui teid ootavad kellegi antud suured rahahunnikud ja olete valmis pööraseks lennuks või sama pööraseks põrumiseks. See muidugi ei tähenda, et te oma ideega peaksite elu lõpuni unistustes hõljuma. Alustama peab ikka, mida varem- seda parem.
  • startapindus ei sobi igaühele ja igaks äri-ideeks -> isegi kui sa oled tegutsemas IT valdkonnas, siis ei pruugi olla mõistlik end tingimata start-up’iks tituleerida. See on väga selgelt formuleeritud ettevõtlusega alustamise ja kõrgelt-lendamise meetod, kuid mitte igaühele sobilik. Mina käisin ja uurisin ja püüdsin ka omal moel sulanduda, kuid lõpuks osutus kogu see virr-varr minu jaoks ikkagi liiga hoomamatuks nii, et sellesse keerisesse ma end tõmmata ei lasknud. Ja ma usun, et see oli hea, minu jaoks.
  • kas meeskond või partnerid? -> see on väga oluline otsus ja sõltub sellest, millist tüüpi inimene oled. Mina otsustasin alguses ise pusida ja strateegilisi partnereid kaasata alles siis kui mul on baaslahendus olemas. Olen palju etteheiteid selles osas saanud, eriti start-up maailma vaates – nende jaoks on kõige olulisem toimiv meeskond kohe algusest. Samas, olen paraku olnud tunnistajaks mitmele ja mitmele kahekesi või kambakesi alustanud ettevõttele, mis omavaheliste suhete, pingete ja lahenduseta jäänud probleemide pärast laiali lagunesid. Kahju oli.
  • milliseid investeeringuid kaasata –> sellest sai põgusalt mainitud. Mina toetusin ainult enda rahastusele ja ei pannud ei sõpru ega perekonnaliikmeid riskima. Mitte et ma ei usuks oma ideesse ja selle geniaalsusesse, absoluutselt mitte seda. Pigem ikka see ootus, et olgu nad valmis mind aitama siis, kui ma kõrben ja pean kuuse alla kolima.
  • hoia selliseid inimesi enda ümber, kes sinusse usuvad -> vot see on kogu asja võti. Või nael. Või ematala (nagu üks tuttav ehitaja armastab rõhutada). Neid inimesi on pidevalt vaja. Mitte raha pärast. Aga eelkõige selle pärast, et kui su enda motivatsioonist ja raskuste ületamise jõust on järel vaid riismed mõnel päeval, sest tagasilööke tuleb ja mitte vähe, siis on nemad ainukesed, kelle õlale saad pisaraid poetada ja kes kõigest hoolimata sulle toetust avaldavad. Ja järgmisel päeval (või mõne päeva pärast) hakkad taas tegutsema ja eks see töörõõm ja motivatsioon ka tagasi tulevad. Mõnikord lausa ameerika mägede raudteena – kord üles, kord alla.
  • hakka ettevõtjaks siis kui sa oled valmis väärtust looma -> jah, see ongi minu põhiline sõnum kõikidele neile, kes mõtlevad ettevõtluse peale. Mina usun sellesse, et ettevõtlusega pole mõtet tegeleda kui sa teed seda ainult ja puhtalt raha pärast. Mina usun sellesse, et edukal ettevõtjal on alati oma missioon, luua mingit olulist väärtust. Ära hakka ettevõtjaks, kui sul seda tunnet või teadmist ei ole. Edukas saad sa olla ainult selles, mida tõeliselt tahad ja teed pühendumusega.
  • unusta ÄRIKADEDUS ja toeta teisi ettevõtjaid enda ümber -> lubage ma nüüd kirjutan sellest veidi pikemalt.

Ärikadedus (kaasaegne eesti uudissõna) – on kadeduse liik, mida üks eestlane tunneb teise eestlase suhtes, kes tegeleb ettevõtlusega. Võimalik, et mõlemad on ettevõtjad, aga võimalik, et ainult üks. Ärikadedus on aga selline kõikehõlmav tunne, mis tabab suurt osa teie lähikondseid (paraku) ja tuttavaid, kui nad kuulevad et olete hakanud ettevõtjaks. Nad mõtlevad (ja see hoiak hakkab tasapisi väljenduma nende käitumises ja repliikides) tihti midagi sapist. Näiteks: “Mis mõttes, sina küll sellega hakkama ei saa…” või ka “Ma ei kavatse rääkida oma tuttavatele, et sa sellega tegeled, äkki sul hakkab veel hästi minema ….” ja paraku ka “Mina oma raha küll sinu kätte ei too, isegi kui sul on hea toode või teenus ja mul seda vaja on. Ma ostan parem lätlastelt…”.
Ega nad seda otseselt välja ei ütle. Aga see hakkab vaikselt esile kooruma, näiteks vestlustest teiste lähiringi inimestega. “No tal ei lähe eriti hästi ju….” ja “Neil pole mingit suurt käivet ….” ja mõnikord ka “Ega nii väikese käest keegi ei ostaks ka …”. See viimane on minu vaieldamatu “lemmik”. Ja olen täheldanud, et niimoodi suudavad mõelda sellised inimesed, kes on töötanud valdavalt suurettevõtetes. Soovimata tunnistada endale ja kogu maailmale, et ka suurettevõtted on kunagi olnud alustavad ettevõtted ja võib-olla isegi väikesed.
Ärikadedus on nagu nähtamatu uss eestlastest ettevõtjate vahel. See takistab neil olemast avatud ärisuhtluses ja vastastikuses koostöö tegemises. See paneb neid teineteisest üle jooksma mis iganes hinna eest, petma, omakasu saama ja hiljem kahjurõõmsalt irvitama, et “Ise olid nii loll siis…”. Jah, mõne inimese ajab raha täitsa pööraseks. Suhtuge neisse mõistva kaastundega. Selliseid inimesi on aga kahjuks uskumatult palju. Ainus, mida saate enda jaoks teha, on leida koostööpartnerid, kes ei ole ärikadedusest mürgistust saanud ja loodetavasti on sellele ka tulevikus immuunsed. Ka neid leidub, ja nendega koostöö tegemine, vastastikune toetamine ja kogemuste jagamine on üliäge.  Leidke need inimesed enda ümber ja hoidke neist kinni!!!

Toeta alati teisi ettevõtjaid, eriti kui nad on alustamas ja võib-olla veel ei ole jõudnud kuulsuse ja edu laineharjale. Jaga, laigi, kommenteeri positiivselt, osta ise ja soovita nende tooteid/teenuseid oma tuttavatele. Kiida neid ja ela neile kaasa, seda on väga vaja.

Täpsustuseks ja õigluse huvides veel niipalju, et sõna ÄRIKADEDUS leiutasime me koos ühe käsitöö-ettevõtjaga, keda ma seoses oma magistriprogrammi õpingutega intervjueerima pidin. Intervjuu sisuks oli põhimõtteliselt seesama teema, millest ma ülapool kirjutasin.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga